Signe

Minu elu viimased 13 kuud, kord vähem, kord rohkem, NLP saatel on kantud vaimust, kuidas mina saab kasutada uusi oskusi ja olla ikka mina edasi. See on tahes tahtmata viinud küsimuseni, kes mina üldse on. Olles mitte tahtnud olla see, kelle ambitsioon on tema kompetentsist kaugel ees, kuid suutmata end sellest lahti rebida, sest ma ei saa ju iseennast lahti (või lõhki?) rebida, ei teadnud ma enam, kes ma olen.

Viimased 13 kuud on viinud kui tigu kojas kükitava mina selleni, et ta vaatab koja ääre alt peeglisse, et näha, kes ta on. Õige vargsi. Nii, et keegi teine ei näe. Ta pole veel päris kindel, mida ta peeglis näeb, rääkimata sellest, mida ta oskab või kuidas sellega toime tulla. Kes ma siis olen ja mida ma oskan? Kas ma saan osata, olles mina või pean ma olema keegi teine, keegi, kes oskab?

Kõige rohkem tahan ma osata eksida. Eksida, olles mina ise. Seejärel andestada endale, olles mina ise. Ning õppida kui mina ise. Ma ei tea täna veel, mida ma oskan, aga ma rõõmustan teekonna üle.

Signe Korjus (koolitaja) 

 

Uus hingus ja üllatus

– oh, mis tore

Teise kaart on teine

Ja polegi kole

Aitäh Sinu vaatest

ja puutest ja muust

Hea kuulda neid sõnu

ju on Sinu suust.

——-

Ma ei näinud Sind kui Sina

Vaatajaks ju olin mina

Uhkes ilus, rauges rahus

olid Sina mitmes tahus.

Kuidas olla olemata

ning siis teha tegemata

tänan Sind, et näit’sid mulle

kallistused minult Sulle.

——

Astub mees, nii ootamatu

Tema jõu ees poe või pakku

Noor ja särav, kaotab ära

hirmu, et võiks äparduda.

Vaatan alla, vaatan üles

võidud kõik on tema süles.

——

Naine – kaunis, tabamatu

ja nii kergelt jagamatu

Näeb ja kuuleb salailma

vaatab läbi salasilma.

Ise puhas on kui ingel

Ühtki pattu pole hingel.

——

Oi, ah, tema!? Nojah, tema!

Elu näinud küllalt tema.

Ränded, ründed õrnal toonil

uskmatuteni (?) nii toobki.

On nii suur ja vahel suurem

õpib siiski meie juures.

——

Ma ei tea, kes on see naine

paistab lausa ebamaine.

Hoiab suhet, jäärapäine

hea, et ühist teed me käime.

Annan au ja pakun südant

nii just saabki päris-sõbraks.

——

Kes veel teaks, et rahva nime

määrab inimene ise.

Jutt nii siiras, kavatsetud

näitab ette meistrid-tipud.

Kõrval, eemal, koos ja ära

laseb avastada sära.

—–

Temata ei teaks me palju

meie jaoks on ta kui kalju.

Tugev, toetav, järsk ja habras

vaatab kõiki harjutamas.

Küll te selgeks saate selle

loopida vaid tuleb palle.

—–

Olen siin ja olen mina

selles kindel olen täna.

Tee on pikk ja käänuline

rännak sellel imeline.

Head ma väärin, teid ma väärin.

Käised tööks ka üles käärin.

Pärlid kätte saab vaid ikka

oma käega tõstes …

Olen valmis avanema,

õppima ja paranema.

Oma südame ma avan

südamest teid kõiki tänan.

 

Signe Korjus 2015